25.05.2005 00:01
Eva Toome, Postimees toimetaja
http://rooma.postimees.ee/250505/lisad/kodu/166917.php#
Olen alati arvanud, et seinamaal on peaaegu nagu tätoveering – selle tellinud inimene peab täiesti kindel olema, et ta hiljem ei kahetse. Kunstnik Kamille Saabre suhtub nimetet kunstiliiki palju rahulikumalt.
Vanadesse maalingutesse suhtuvad inimesed aupakliku hardusega – need puhastatakse välja ja säilitatakse iga hinna eest, näidates uhkusega kas või tükikest kunagisest mustrist. Sel puhul tundub isegi imelik arutleda, kas värvid või muster sobivad ka ülejäänud sisekujundusega. Tänapäevane seinamaal pole meil seevastu teab mis levinud, tekitades paljudes alalhoidlikes eestlastes pigem võõristust.
Kunstnik Kamille Saabre on seinamaale teinud juba kümme aastat, esimese suure pildi maalis ta kuueaastase tüdruku toa seinale. Tookord joonistatud multifilmitegelased meeldisid toa omanikule niivõrd, et kui kodus nüüd remonti tehti, soovis piiga seinale uut pilti. Seekord eelistas ta näha lopsakat päevalillepõldu.
Helendav poliitik
Kamille väidab, et tema hing küll haigeks ei jää, kui keegi seinamaali üle võõpab või pildiga seina üldse maha võtab. «Igal seinamaalil on oma saatus,» nendib ta. «Kui olen kord pildiga lõpule jõudnud, ma sellest enam ei mõtle.»
Seinamaale võib Kamille sõnul teha ükskõik mis värvidega. Tema kasutab akrüülvärve, sest need kuivavad kiiresti ega haise. «Tööga jõuab kiiresti edasi, ei pea terve igaviku eelmise värvikihi kuivamist ootama nagu klassikalise õlivärvi puhul – nii et jää või pikalt kliendi koju elama.»
Tänapäevased värvid pakuvad ka uusi huvitavaid võimalusi. Näiteks võib kasutada pimedas helendavaid värve – just nendega maalis kunstnik poliitikute portreed ööklubi Parlament lakke. Sama nippi võib kasutada koduski, ning eriti põnevalt võiks asi välja kukkuda, kui teha sama värvi taustale mingi kujutis, mis muutub nähtavaks alles pimedas.
Mõni tellija on Kamillele eriti südamesse jäänud: «Näiteks noored, kes soovisid oma toaseinale kindlasti meremaali. Ütlesid, et jätavad kas või mööbli esialgu ostmata, aga pildist ei loobu.»
«Enamasti on inimestel väga selge nägemus, mida nad tahavad, kuid mulle on kindlasti huvitavam, kui tellija jätab otsad lahti ja laseb mul endal midagi välja mõelda,» räägib Kamille.
Samas on üks tema põnevamaid töid just pilt, mille tellija teadis väga täpselt, mida näha soovib: kodu seinal pidi olema kellasisu koos kõigi detailide ja viimse kui hammasrattaga.
Kellavärgiga seinamaal
«See oli tõeline väljakutse – joonistada metallhammasrattaid ja muid kelladetaile,» muigab Kamille. «Esialgu oli majaperemees tahtnud tellida kogu seina katva foto kellamehhanismist, kuid tehnilistel põhjustel polnud see võimalik ja nii jõudiski tellimus minu kätte. Väga põnev töö oli ja kui sellega lõpuks ühele poole sain, jäin väga rahule.»