Maalid viljadest ja granaatõuntest
Minu isa aed.
Minu isal on roheline aed keset kollast kõrbe. Kõrb on kuiv ja ahne. Ta tahab mu isa aeda endale.
Minu isa armastab oma aeda. Ta ei lase ahnet kõrbeliiva oma niiskesse aeda. Ta laob oma aia ümber kõrge tellisest müüri. Müür hoiab kerglaselt itsitava liiva väljas ja niisked rohelised puud sees.
Müüri embuses kasvavad õuna-, apelsini-, sidruni-, granaatõuna- ja mangopuud. Tumerohelistele puudele meeldib mu isa aias. Tänulikult koolutavad nad oma vilju täis käed üle isa pea ja pakuvad talle oma mühisevat seltsi.
Isa on aias. Ta armastab oma rohelist aeda ega lähe sealt kuhugi. Ta on aias siis, kui veel on pime ja kuni taas on pime. Ta ei korja puude küljest vilju, et neid turul uhkelt kõliseva mündi vastu vahetada. Ta kingib viljad lindudele. Ja nemad tunnevad rõõmu kõigist rohelistest, kollastest, roosadest, oranzidest ja punastest viljadest. Tunnevad rõõmu tumerohelistest puudest mille otsas istuda. Tunnevad rõõmu niiskest maapinnast, mille sees oma sulgi sebistada. Nad sädistavad tänulikult mu isale lõpuni aru saamata milline pelgupaik nende päralt on.
Mu isa naeratab, sest ta armastab oma aeda.
Ja mina armastan oma isa.
(Tribuut mõlemale isale – nähtavale ja nähtamtule)
Et loo tundele paremini pihta saada kuula Yolla Khalife Fower Wreath
One thought on “Minu isa aias. Maalid viljadest ja granaatõuntest”
aitäh…!!!