Maalitud tikker.
Lükkan autoukse kinni, et kolmekümnene kuumus sisse ei pressiks. Auto ventilaator hoiab rütmi lõokesega, kes laulmisest veel tüdinenud ei ole. Olemegi lõpuks kohale jõudnud. Valge tolmutee, silmapiiril seisvad pilvetutid, ümberringi kollased põllud ja nende keskel roheline metsasaar.
See ongi meie pika sõidu sihtkoht – paar vana pärna keset põldu kuhu ei vii teed ega isegi mitte kitsast rada. Kõik mis 50ne hektariga uhkest talust alles on jäänud on kaks vanaks jäänud õde minu auto tagaistmel, mõned hägused fotod, põlispuudega metsasalk ja hulk siberimälestusi.
Paari pehkinud palgijäänuse ja nõgesteste vahel hoiab nina vaevu väljas vana karusmarjapõõsas tõrges mari oksal. Nahk okkaselt karvane ja tihke. Kui hoolikalt vastu valgust vaatan näen läbi parkunud pinna seemnelist südant ja kuulen ta südamelööke. Vintske, okkaline, hapu ja magus ka. Ellujääja