Maalid õuntest
Mu lapsed istusid laua taga ja arutasid, milline vili on tõeline Eesti vili. Kõhklusteta – õun. Kui Eesti otsiks uut rahvuspuud, siis oleks see minu nägemuses õunapuu. Jah. Tamm on tugev, võimas ja kõigutamatu. Milline sümboolika. Kuid tamm elab seal kuhu me tihti ei satu. Omaette. Tema juurde tuleb minna. Tal on aega meid oodata, sest ta on vana ja kannatlik. Aga meil pole aega minna.
Aga õunapuu on siin samas. Minu aias. Seal kus on kodu. Isegi kui eestlane kolib linna, jääb ta kodukohta alles õunapuu. Vana, kühmuline ja samblane. Parkunud ja kore koor katmas elujanust tüve. Kui õunapuu enam otse ja püsti ei seisa kannab ta oma seljas ikka allaandmatult korvide kaupa mahlaseid õunu. Ta tahab teha head meelt. Mulle.
Vaata neid ubinaid. Igaüks on oma nägu. Täpselt nagu me eestlased isegi. Igalühel ehk väike defekt siin ja kriim seal. Plekk ühel ja iluviga teisel põsel. Ajatuultes räsitud aga ikka alles. Trotsi täis. Aroomist pungil. Ehe.
Ei. Mitte ahvatlevalt läikiv Poola õun. Vaid tahumata, ebastandartne ja kvaliteedikontrolli napilt läbiv õun. Kodu mekiga. Mälestusi täis. Õun on eestlase moodi. Mitte kõige esinduslikum, lihtne ja isegi tavaline. Aga üdini oma. Ellujääja.
