Pojengimaalid “Tühjus ja täius”
Ma arvan, et kõige kütkestavam lill on pojeng. Lopsakas, väärikas ja eriliselt hurjutava lõhnaga. Pojengi kihilisus on täidlane ja on tunne, et iga kihi vahel on tal peidus mingi kogemus. Pojeng on mu lemmiklill. Sellepärast ma iga suvi teda maalingi. Pojeng, ükspuha mis toonides, on kütkestav, aga valged köidavad mind maalides kõige enam.
Olen valgete maalitud pojengide pealkirjana kasutanud “Tühjus ja täius”. Tühjus selle pärast, et valges värvis justkui polegi palju infot. Täius selle pärast, et vaatamata oma vähesele värvi infole on nad lopsakad ja täiuslikult täidlased.
Maalitud pojeng sobib suurepäraelt elutuppa ja oma lopsakuses on ta magamistoas lausa sümboolse tähendusega.
Kui huvitavad teised lillemaalid
ja tahad tutvuda maalide hindadega
Kui otsid maalitud pojengi
või soovid tellida maali
Lühilugu pojengidest
“Kevad”
Kevad. Tee ääres valged kummargil pojengipõõsad. Taga värvitu traadist aed. Väsinult pojengide poole kummargil. Aias hall maja. Fassaadil ümar trepikojaaken. Täpselt nagu kõigil teistel selle tänava majadel. Uksel seisab vana kühmus daam. Ühe käega käsipuust tuge saades saputab ta õue narmendavat põrandariiet. Kassikarvad ja liiv vajuvad valgete, täiuslike pojengiõite vahele.
Suvi. Sügis. Talv.
Kevad. Tee ääres rohetab kõrge rohi, mis matab pojengipõõsaid. Küürus traadist aed hoiab viimase jõuga kinni hiigelsuurest konteinerist, mis tema süleluses koos vana mööbli ja ehitusprahiga istub. Ümar fassaadiaken on kinni müüritud. Lahtisest uksest kõnnib ämbriga sisse-välja kombinesoonis mees. Ühe käega käsipuust tuge saades tühjendab ta ehitusprügi konteinerisse. Tolmukiht vajub valgetele, täiuslikele, umbrohust peavarju otsivatele pojengiõitele.
Suvi. Sügis. Talv.
Kevad. Tee ääres valged lookas pojengipõõsad. Põõsaste taga värvitud traadist aed, mis pojengidele oma trimmis selja toeks on andnud. Aias hall maja. Fassaadil maast laeni klaasist aknad. Täpselt nagu kõigil teistel selle tänava uuendust saanud majadel. Uksest astub välja noor daam. Ühe käega käsipuust tuge saades küünitab ta pojengi valge värvitühja õie poole. Tõmbab rindu magusat pojengilõhna. Laseb oma naeratusel vajuda valgetele täiuslikele õitele.
Kevad.
2 thoughts on “Maalitud pojengid. Lillemaalid kus ei ole värvi”
Nagu Su võrratutelt maalideltki näha, pole looduses tegelikult kunagi valge lihtsalt valge, seal on meeletult palju erinevaid varjundeid. Ilus lugu ka!