Suunurgad pahupidi sisenesin hambaarsti ooteruumi. Pool viltusest hommikust, kehvade elamustega oli juba seljataga. Ega see hambaarsti juurde minek päeva päästa. Pärast visiiti ripuvad suunurgad garanteeritult alaspidi. Kui mitte mossitamisest, siis tuimestusest.
Kui raske klaasist ukse irvakile venitasin tervitas mind rõõmus vastuvõtudaam: “Tere Kamille!”
Vedasin kõhkleva naeratuse näole. On see võimalik, et keegi võhivõõrast klienti nii koduselt tervitab?
“Sa jõudsid natuke varem, kas saab kohvi pakkuda?” lisas oranži riietatud registraator. Püüdsin kiirelt enda jaoks välja selgitada, mis tundeid tekitab minus registraatori ootamatu sinatamine.
“Oo jaa, meeledi”, vastasin ja mõistsin kui tore on olla nooruslik “Sina” mitte vana ja väärikas “Teie”. Tuju kiskus paremaks. Ka hambaarst, minust ilmselt poole noorem, jätkas “Sinaga”. See kodusus pani mind avanema. Upitasin end hambaarstitooli ja minust voolasid suure nurina saatel välja kõik hommikused viltuvedamised. Nagu ihu-psüholoog kuulas arst mind lõpuni. Sättis suured läbipaistvad prillid näo ette ja ütles: “No katsume siin siis Spaa-elamust pakkuda”
Suu vajus sõnatult lahti. Oligi hea, sest arst sai oma tööd teha. Ja mina sain Spaa-elamuse hambaarstitoolis.
Just sellisesse kohta tahan oma maale riputada.
Kamille Saabre maalid Sakala Hambaravis:
Tutvu ka mu teiste maalidega SIIN.
Kui soovid soetada, tutvu hindadega, võta ühendust ning toon Sulle maali koju, et saaksid teda oma seinal paar päeva proovida.