|
Hommikumaa ja Õhtumaa |
Juta Kivimäe |
| Kamille Saabre on minu jaoks olnud intrigeeriv järgmist põlvkonda kehastav isiksus. Ta ilmus ootamatult vaateväljale oma lapselikult särava Egiptuse reisikirjaga Kultuuris ja Elus 1990. aastal ja tekitas kohe huvi oma mitmekülgse talendiga. Äsja keskkooli lõpetanud tüdruk valdas ilmselgelt sõna, aga näis läbi nägevat ka üsna keeruliste asjade ja suhete olemust. Ka tema kodus, nagu minulgi, olid teineteisele ulatanud käe väga erinevad kultuuritaustad, või õigemini, need olid kokku puutunud ja siis lahknenud, jättes kohapeale midagi tavalisest erinevat, vajaduse selgitada endale, et võõrad inimesed ei tarvitse olla mõistetamatud ja kõige vahel valitsevad sidemed. Ka reisijutte saatvad pildikesed olid tähelepanuköitvalt vaimukad ja head.Kohtusime uuesti 1995, mil Kamille Saabre esitles Vaala galeriis oma diplomitööd, pisikeste guaššminiatuuride suurendusi. Elurõõm, intensiivne väljenduslikkus ja emotsionaalsus olid harjumuspärasest taustast nii erinevad, et jäid meelde. Hilisematel näitustel näis kõik vaibuvat järelemõtlikesse otsingutesse, leebivaisse ja pisut sardoonilistesse, mille jõudu ja veenvust kippus paraku takistama maalide tehniline rabedus, eriti figuurikäsituses.
Sellesuvisel maalinäitusel Rotermanni soolalaos esines Saabre “põrandamaaliga”, õigemini küll põrandale paigutatud kompositsiooniga. “Yes, I Do” kujutab kahe vastamisi seisva inimese, mehe ja naise jalalabasid. Maal tundus omavat olulist mentaalset tähendust ja oli üldises kontekstis muljetavaldav ning mõjuv, kuid üsna raskesti allutatav mistahes analüüsile. 4. septembril avati La Passage Gallerie’s Kamille Saabre näitus, kus eksponeeritud kümmekond tavalisele akvarellipaberile teostatud akrüülmaali seostusid otsekohe Soolalaos nähtud tööga. Kummalistes rakurssides kujutatud inimeste jäsemed, käed ja jalad idamaiselt eksootilistel ornamentaalsetel taustadel mõjuvad väga intensiivselt ja assotsiatsioone tekitavalt. Mitmekordne laseeriv pinnakatmine akrüülmaalis on võimaldanud saavutada ruumilise illusiooni: “põhja keeratud” värvid orientaalsetel vaibamustritel kumavad salapäraselt, täites ruumi sõbraliku värvilise kumaga. Maalide allkirjad osutuvad süvenemisel tähendamissõnadeks Uuest testamendist, Kristuse sõnadeks, millele on kultuuriloolises ja religioosses kontekstis tekkinud oma kindel tähendus. Saabre on kasutanud ingliskeelset piiblit, nii on pildiallkirjad mõistetavad kus iganes ega vajaks tegelikult galeriipoolset ebatäpset tõlget. Kuigi – sõna, eriti veel piiblisõnumi ja pildi üks-ühene kooslus on alati täis ebaadekvaatsuse võimalusi, sest sõna iseenesest on võimalik käsitleda kui poeetilist ekvivalenti, aga sõna lihakssaamine kunstis toimub vist siiski mõnevõrra teisiti, kui see toimis väidetavasti Jehoova omaaegses loomisprotsessis. Saabre on ülesandega võluvalt ja süüdimatult toime tulnud, kasutades illustratiivset mõistukõnet ja eufemisme. Kui kaks inimest vaatavad millelegi, seljad koos, võib olla lootust kõigiti ühesele mõistmisele – “Do not Be Afraid”. Samas suunas kõndivad jalad võivad luua rohkem assotsiatsioone, kui täisfiguurid (“Whoever You Follows Me”). Jäsemete kõne on varjumatum. Näole võib manada ilmeid, võtta ette konventsionaalsusemaske. Jäsemed on aga abitud, reedavad elukäiku, seisundit ja iga, aga ka lootusetust, üksindust ja rõõmu, kummaline küll. Saabre portreekäsitlustes muidu häirivana tunduv rämedavõitu maalilisus on isegi kuidagi nagu asja juurde kuuluv, kui vaadata vananeva naise alt-üles-rakursist maalitud põlvi ja nende kohale kummardunud nägu (“Who Listens”). Piltide olemuses on justkui ühinenud new-age’i “kõik on üks” arusaamine ja kristlik-neofüütlik didaktika. Sarnane vaimne “palveränd” on tajutav ka Saabre varasematel maalidel, samuti püüd ja iha olla kaitstud, armastatud ja õnnelik. Ameerikalik kogemus vaimsest ühendusest väga erineva taustaga inimeste vahel, keda ühendab tugev loovus, väljendub neis maalides konfliktitul, pisut lihtsakoelisel moel. Maalides ei ole erilist pinget ja puudub täielikult negatiivne foon, mistahes moel esinev destruktiivsus. Tegelikult ei oleks õiglane vaadelda neid pilte ka täiesti üheseltmõistetavatena – Thorvaldseni üldtuntud Kristuse-figuur sinisel idamaisel vaibal tundus mulle pealiskaudsel vaatlemisel esialgu tillukese vabadussambana, ent segas teadmine kunstniku koolist ja viibimisest New Yorgis. Tegelikult on Thorvaldseni kuju väike koopia, biskviitportselanist asjake, olnud üldlevinud ese luterlikes kodudes, paigutatuna kas kaminasimsile või riiuliäärele. Kontekstist väljakistuna omandab ta teised dimensioonid, muutudes teatud kindla kultuuriareaali võrdkujuks, aga ka kivistunud ja eneserefleksiooni kaotanud mentaalsuse võrdkujuks kuhugi teel olevale noorele kunstnikule. Kuhu see tee jõuab, tahaksin kindlasti näha – All Things are Possible.
|
|
