Pintsli ja nähtamatu suurendusklaasiga Kamille Saabre
Portfooliolugu ajakirjas Life in Estonia
Teksti autor: Anneliis Aunapuu
Foto: Atko Jaanuson
“Life in Estonia” saad sirvida: http://www.investinestonia.com/en/publications/life-in-estonia
Ta maalib oma modellid suuremaks kui elu. Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kamille on näitustel silma hakanud minimalistlikult lihtsate, kuid jõuliste motiividega, mida ta esitab läbi ainulaadse lähenemise. Need on lähivaated detailidele elust, võimendatuna monumetaalsete mõõtmeteni.
Faunast floorani
Varasematel aastatel maalis ta sageli inimest, portreteerides inimkeha osade kaupa ja uurides nende olemust ja ideed. Needki olid tal üpris suurelt esitatud, et midagi olemuslikku kahe silma vahele ei jääks. Nüüd on ta jõudnud pigem floora uurimiseni selle lõpututes variatsioonides.
Traditsiooniliselt iseloomustab maalikunstniku nägemist visuaalsus – kolm suurt V-d — vorm, värv ja valgus. Kuid Kamille puhul on tähtsuse järjekord teine. Kui eelnimetatud atribuudid võivad olla ja peavadki olema maali komponentideks, siis Kamille jaoks on värvi ja vormi kõrval ülitähtis maalitava reaalsusekillukese struktuur ja olemus. Võiks öelda, et nende looja idee, loodu mõte. Selle sügava olemuslikkuse kohal kumab tema maalidest lihtsalt valgust ja värvi, voogab kobrutavate ojadena elu mahlu ja paiskub pilvedena lõhnu, pakatades imetlusest ja elujaatusest.
Kuigi tema maalide formaadid jäävad „inimmõõtmetesse“, on nende peal kujutatu sageli umbes paarikümnekordses suurenduses. Lopsakas pintsikäsitluses on vabadust, kuigi ka iga detail on oluline, sest see annab edasi maalitava struktuuri ideed. Lähedalt pilti vaadeldes naudid värvide kihilisust ja pintsli hoogu, kuid taganedes hakkad taas hoomama kujutatu suurt imelist olemust, tundma elu tukset selles.
Sageli on ta targalt maalinud oma kaadri mitme eraldi lõuendi peale, need hiljem seinal taas tervikuks liites. Mõneti on selles lähenemises praktilisust, nii on teosed paremini käsitletavad, kodustatavad, trasporditavad ja eksponeeritavad. Erinevalt nii mõnestki kunstnikust, kelle taieste mahutamisega on koguni kustimuuseumid hädas olnud, väljendub selles Kamille mõistev ja arvestav suhtumine oma tellijasse, oma taiese tulevasse omanikku. Oma tööst rääkides väljendab Kamille tugevat ja vastutustundlikku sidet kogukonnaga. Ta ei loo pilte egoistlikult, välja valades oma siseheitlusi või üles maalides kunstniku kergelthaavatava hinge karjeid. Ta ei loo ka umbropsu ja hoolimatult eiteakellele, vaid enese sõnul tahab ta väga teada, kelle juurde tema lapsukesed elama satuvad – kes, kas ning kuidas tema nägemust hinnata ja mõista oskavad.
Raamid ja taevavalgus (lihas ja vaimus)
Ei lepi ta vähesega, pisikese ja taltsa pildinikerdamisega, elu visandamise või illustreerimisega, vaid püüab sülle haarata tervikut, hõlmata haaramatut. Tema piltides on elutervet dekoratiivsust, segatuna arukuse ja aupaklikkusega elu ees.
Kamille ei kasuta raame, vaid pigem otsib neid iseeneses. Otseselt tema maalid raame ei vaja, need on stabiilsed, maalitud kiilraamile pingutatud lõuendile, täiuslikud oma aususes ja siiruses. Vaid kaks pilti on endalle raamid saanud, sest need sattusid ülipeenesse seltskonda — Tallinna Kunstimuuseumi näitusele „Küllus ja kaduvus“ Kadrioru lossis. Seal barokses saalis, vanade hollandlaste vahel oleks raamita lõuendid end liiga alasti tundnud.
Maalimiseks sobib Kamillele ainult loomulik valgus. Klaasseinaga avar elutuba tema helevalges ja valgust tulvil kodus on ühtlasi ka tema maalistuudioks, et ta saaks seal töötada ka varajastel valgetel tundidel, mida talviti ei ole just raisata. Mõnel talvel, nagu ta ütleb, ei saagi maalida, sest lihtsalt liiga pime on. See saigi ajendiks, et ühel näitusel riputas ta seintele oma tööde vahele ka nende tausta ja saamislugu kirjeldavad kaastekstid. Hiljem selgus, et tema emotsionaalseid kujutluspilte loovad tekstid olid suurepäraseks siduvaks lüliks vaatajaga – just nendele tuli ohtralt tagasisidet. Näis, et need mõttekatked läksid vaatajatele korda ja aitasid neil paremini haakuda piltide taustaga.
Kirgas mosaiik mõjudest
Kamille on mitmes mõttes rahvusvaheline. Temas on segunenud eesti ja egiptuse veri. Käinud ühe sõõmu õppimas Ameerikas (Rhode Island School of Design), tudeeris ta maalimist edasi Eesti Kunstiakadeemias (lõpetas 1995). Otsides end nii füüsilises kui ka vaimses maailmas leidis ta enese jaoks kristlikud tõed. See teerada viis teda Šveitsi Alpidesse, kust ta leidis endale mõttekaaslasi ja ka tulevase abikaasa. Tema praeguses kodus Tallinnas räägitakse mitut keelt, kuigi mitte võrdselt – tema mees ja kaks last eelistavad siiski saksa keelt.
Samas pole Kamille kaotanud sidet ka oma isa perega vaaraode maal – vahel käib ta seal külas, sotsiaalne ja avatud suhtleja, nagu ta on. Otsest veresidet Kamille ja nende esivanematega, kes nõtkeid hieroglüüfe kivisse raiusid ja imelisi maalinguid hauakambrite seintele tegid, ei saa vist jälitada, kuid ehk on tema tegemistes mingi nüanss sellestki. Sealne perekond ei ole kunstirahvas, vaid sügavalt reaalharidusele orienteeritud, tema Egiptuse õed on kõik üliedukad arstid, olles valinud sellise viisi inimesi aidata.
Kamille aga aitab inimesi sellega, et maalib, valab lõuendile valgust ja värve. Tuues oma motiivi justkui suurendusklaasi alla, säästab ta sellega oma vaatajaid suurendusklaasi hoidmisest – nad saavad täieliku elamuse palja silmaga kätte. Ja seda tuleb mõista taas nii otseselt kui ka kaudselt.
Oma kunstnikuülesannet näeb Kamille elu saladustesse süvenemises. Ta hindab tasakaalu ja selle otsimist, suheldes meelsasti kaasteelistega, kes armastavad juurelda, kuidas maailma, iseenese, pere ja kodu ning maalimisega hakkama saada ja seejuures õnnelik olla. Ja tema pildid näitavad, mis Kamillele sellel teel on silma hakanud, lummates oma siiruse, jõu ja nakatava elurõõmuga paljusid vaatajaid.
LIFE IN ESTONIA 2017 SPRING