Vabaduse galerii näitus “Viljad valmivad südames, ehk kõik mis liikvele lükkad jõuab sinu juurde tagasi”.
27. jaanuar – 15. veebruar on Vabaduse galerii saalides avatud mu viljamaalide näitus.
Mõte, mille käima lükkad oma südames, hakkab kasvama. Küpseb. Valmib viljaks. Vili nopitakse ja läheb ringlusesse. Käib käest kätte. Veereb läbi sadade inimeste eludest. Lähedaste kui kaugemate omadest. Igaüks saab temast ampsu. Suutäiest hakkab idanema uus vili haukaja südames. Uus vili on vilja sarnane, mille sina ringlusesse saatsid. Kas magus, hapu, kibe või maitsetu. Sina tead.
Südamevili süües ei kahane. Ta kasvab iga ampsuga suuremaks. Et siis võimsa ja küpsena sinu juurde tagasi veereda. Ring saab täis. Kõik, mis liikvele lükkad, jõuab sinu juurde tagasi.
Aktuaalse kaamera reportaazi näitusest vaata SIIN
Viljad, mida olen maalinud on kõik ringikujulised. Ring kui liikumise sümbol viitab mu maalides mõtte liikumise teekonnale. Lähtudes igaühe südamest ja puudutades paljude inimeste elusid meie ümber. Kummutades individualistliku vaate “Minu mõtted on minu enda asi”. Ma väidan oma maalides, et kõik, mis on meie südames, on meie kõigi asi, sest me “toitume” vastastikku üksteise mõtteviljadest. Oleme kutsutud mõtlema ja tegema head.
Näitusel ei ole eksponeeritud mitte ainult maalid vaid ka tekstid. Lühikesed jutud mis aitavad avada maale ja tiivustavad headele mõtetele.
Näiteks saadab õunamaale selline sõnum:
Õun on nagu eestlane. Igaüks oma nägu. Väike defekt siin ja kriim seal. Plekk ühel ja iluviga teisel põsel. Ajatuultes räsitud aga ikka alles. Trotsi täis. Aroomist pungil. Ehe.
Mitte läikiv Poola õun. Vaid tahumata, ebastandartne ja kvaliteedikontrolli napilt läbiv õun. Kodu mekiga. Mälestusi täis. Õun on eestlase moodi. Mitte kõige esinduslikum, lihtne ja liiga tavaline. Aga üdini oma. Ellujääja.
Maali sidruniga kirjeldab tekst:
Kustutan oma võla sinu ees ja ütlen sulle head. Siis tekib sul vahendeid, et kustutada omakorda võlg kaaslase, kaasa, vanema, lapse, sõbra, tuttava, naabri, mööduja, müüja ees. Selle ees kes ei ole sinu moodi ja selle ees kes ütleb sulle paha. Siis oleme koos. Osana innustuse ringlusest kus argipäev ei tee vanemaks vaid küpsemaks, ei röövi tervist vaid kingib kogemusi, ei kurna jaksu vaid innustab, ei kustuta ideaale vaid annab usku ja lootust.
Eksponeeritud on ka selline tekst:
Päng… välisuks. Põmm… koolikott. “Emme, süüa!”
Poiss istub kaetud laua taha. Pistab suhu lusikatäie hõrku kindlustunnet. Kugistab kannatamatult arusaamu. Raputab peale õiget ja valet. Ampsab mahlast hoolt. Võtab suutäie maailmavaateid veendumuste kastmes. Segab sisse julgust. Maitseb vastutust. Lonksab vahele huumorit. Pistab hammaste vahele toitvat järjepidevust. Krõmpsutab mõnuga värsket usku ja usaldust. Vahepeal vürtsitab sööki siirusega. Mekib siis küpset erinevustega leppimist. Pureb tihket arvamuste erisust. Neelab otsuste tugevust. Mälub tulist hinnangute küsitavust. Ahmib suhu haput “mina” tähtsusetust. Limpsab truudust. Näksab kõrvale täisteradega kombeid. Kraabib taldrikult teiste jaoks olemas olemist. Joob peale selgeid suhteid. Ja nõjatub korraks seljatoele.
“Aitäh emme, kõht on täis!” Päng… välisuks.
Näituse eesmärk on panna mõtlema, millist vilja kannavad mõtted ja teod. Inspiratsiooni maalideks sain piibli värsist: “Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab. … Ärgem siis loobugem head tegemast, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei tüdi”
Näitusele pääs on tasuta. Vabaduse galerii lahtiolekuajad leiad siit
Reet Varblase “Sirp” artiklit loe SIIN