Kunst interjööris. 
Kui olin noor ostsin käekotte teatava suuruse järgi. Kotti pidi mahtuma lisaks tavapärasele naiste nodile ka purk jogurtit ja päts leiba. Kohutav. Aga just nii ma toitusin. Umbes kakskümmend aastat hiljem ostan endiselt suuri käekotte. Aga nüüd ei pea nad mahutama mitte jogurtit ja leiba vaid head raamatut ja märkmikku mõtete ülestähendamiseks (ja varsti ka prille).
Mulle tundub, et kodukujundusega on väga sarnased lood. Kakskümmend aastat tagasi lõin knopkaga tühjale seinale kena postkaardi. Sellest piisas. Nüüd tahaks oma seintel näha midagi mis täidab hinge. Annab jõudu. Lükkab käima. Puhub kopsudesse inspiratsiooni. Kodu pole enam kiire peatuspaik vaid elu keskpunkt. Õhtused jutuajamised söögilauas. Haige lapsega toas veedetud päevad. Hommikused hetked raamatuga. Tohutud tunnid koristusteenuseid. Öised vestlused teki all. Päikselisel terassil pesu riputamine. Kooli saatmine ja sealt ootamine. Sõbrad. Külalised. Vein ja õhtusöögid. Hetked elust mis kujundavad mu ümbrust ja mille pärast ma oma ümbrust kujundan.
Jogurti ja leiva ajad on ümber. On aeg päris asjadeks ja päris maalideks. Sest Ain’t Nothing Like The Real Thing, baby.
Vaata kuidas näeb välja kunst interjööris või vaata maale galeriis. 
