Kahe poolega maalid.
Pool ja pool võrdub täis.
Pool minust on puudu. Poolik. Olen lakkamatult ärarebitu otsingul.
Aga ühel ööl teatas mustendavast taevast poolik kuu: “Ära arva, et mina olen poolik. Ma ei ole poolik. Ma ei ole kunagi poolik. Mind on tehtud nii, et olen alati täis, isegi kui sa seda ei näe.”
Hakkasin vaatama ja nägin.
Minus on emast pool ja isast pool.
Minus on Sahara kõrbeõhu pool ja Põhjamere külma tuule pool.
Paiskava rõõmu pool ja rebiva lootusetuse pool.
Kaasasündinud religiooni pool ja leitud usu pool.
Kollase päiksepaiste pool ja vihmase sügisilma pool.
Uudishimuliku lapse pool ja tülpinud vanainimese pool.
Vastutustundetu kunstniku pool ja kaine finantsisti pool.
Mõistva ema pool ja range isa pool.
Veetleva seltsidaami pool ja matsiliku külaplika pool.
Silmaga nähtava ihu pool ja nähtamatu vaimu pool.
Ei. Ma ei ole poolik. Ma ei ole kunagi poolik. Mind on tehtud nii, et olen alati täis, isegi kui seda näha pole. Mind on täiuslikult tehtud.
Maalid millel on teine pool:
